16. juuliku päev, vahelduv pilvisus. Spordiklubi Toonuse linnud Lõoke ja Pääsuke alustavad rattaretke Lääne-Eestis ja Saaremaal. Plaanis on 2 päeva olla omapäi ja siis reede hommikul ühineda Tipikatte Rattamatka seltskonnaga Virtsu sadamas.
Kogu ettevalmistustöö sai alguse päev enne starti, kui täisvarustuses startis Pääsukese maanteehirm Golf koos Lõokesega Jõgeva poole. Seal sai kõik pakitud ja valmis pandud, et hommikul siis varakult hakata liikuma Harjumaa suunas, et pidulikult avada rattaretk Keilas Rõõmu kaubamaja parklas.
Hommik tuli rõõmsalt, ilm oli küll natuke nigelavõitu, kuid egas see siis heiduta. Viimane lihv ratastele, pakid rataste külge, varustus selga ja kõik ongi valmis. Ilmekaks vahepalaks sekkus meie pakkimisse kolmas, tundmatu lind, kes tõi õnne ja rikkust ja lasi Lõokesele otse lagipähe ühe korraliku puraka.
Algas teekond Lõokese isa bussiga Keila poole.
Ja nii see kõik siis pidulikult fanfaaride saatel algas:
Nii kui voki (loe: ratta) otsa istusime, algas sadu. See tõotas ainult head (sest s... algus on ikka hea enne). Vihm ei tahtnud aga enam mööda sulgi maha joosta, nõnda pidime mõne kilomeetri pärast tegema juba esimese pausi, et kile peale panna.
Esimene peatus oli Vasalemmas, kus uudistasime kena mõisahoonet:
Jätkus tee Padise poole, eesmärgiga külastada kohalikku kloostrit, kus kogu selle nädala esinesid õhtuti ka eesti muusika suurkujud Riho Sibul ja Tõnis Mägi. Padise kloostris oli väga kena vaade: 
Paraku hakkas nüüd sadama nagu oavarrest, jäime pooleks tunniks stand by seisundisse:
Teekond jätkus Rummu suunas. Järgmine peatus Murru vangla ees. Koht oli ikka väga trööstitu. Kauaks seal peatuma küll polnud soovi jääda. Peagi lehvitame väljamaalastest rattatandemile.
Meel oli jätkuvalt hea. Kilomeetrid jäävad ükshaaval seljataha. Peagi oleme juba Harju-Risti kiriku juures. 2 memme on meid seal ootamas ja võtavad meid avasüli vastu ja pakuvad uudistamiseks ka kirikutorni koos kellaga.
Vandersellide tripp jätkub. Taas sajab. peagi näitab silt vasakule mingi mõisa ja kooli poole. Oma 2 km kruusakat lausvihmas, paraku kohale jõudes ootas meid ees kõigest rohtu kasvanud kivihunnik.
Järgmisena keerame nina Vihterpalu suunas. Seal on teadaolevalt üks kaunis mõis meid ootamas. Nii ongi:
Tagasi teele, Nõva on ootamas. Pikk ja tüütu mudane tee, kus parajasti käimas teeremont. Sõidame end ikka mõnusalt mudaseks, kuni jõuame Nõvale. Esimesena tervitab meid uhke pritsumaja. Lõoke kasutab ka korra pritsumaja wifit ja otsime siis juba söögikohta, et peale läbitud u 65 kilomeetrit end turgutada. Leiamegi söökla. Õnneks on sulgemiseni jäänud veel 30 minutit. Tellime endale keelekasteneste ja paneeritud kanafilee, mis maitsevad meeletult hästi. Poes kohtame Norra pensionäre, kellega arutame matkaelu ja eesti looduse teemadel. Nemad on olnud sadulas juba poolteist nädalat. Nõva vaatamisväärsustest viskame pilgu peale veel puust kirikule ja keerame nina Haapsalu poole.
Nüri ja sirge kruusakas. Midagi põnevat nagu vaadata pole. Peagi näitab silt Peraküla ranna peale, millest oleme imelugustid kuulnud. Paraku tee pealt me alla randa ei keera, sest just tekkis siis kiirus, et jõuda ikka õhtuks Linnamäele.
Kruusatee, kilomeetrid, kilomeetrid, kilomeetrid, kruusatee. Lehvitame taas väljamaa ratturitele. Möödub tund, seejärel ka teine. Olemegi Linnamäel. Enne Linnamäge on sildike vasakule Kiige tallu, sinna olemegi otsustanud ööbima jääda, aga enne tuleks haarata söögi- ja joogivarusid kaasa. Pood on aga juba kinni. Meid aitab bensiinijaam. Haarame asjad ja keerame siis end Kiige talu poole.
Lahke peremees ja perenaine võtavad meid vastu. Uurime hindasid ja leiame, et rentaabel oleks võtta tuba. Nii teemegi. Peseme suled puhtaks, sööme, viime end AK abil maailmaga kurssi ja kella 23 paiku on silm juba kinni, et hommikul Haapsalus head välja näha.
Uni oli hea. Keerutame saba ja liigume kerges sajus Linnamäele, et teha väike hommikune linnupete. Sadulat ei taha küll esimesed kilomeetrid proovida. Kohanemine võtab aega u kilomeetri. Haarame poest vajalikult produktid. Söögikohaks passib hästi kohalik bussipeatus. Vihm nõrgeneb. Haapsalu ootab. Hakkamegi liikuma. Kilomeetrid.
Esimene peatus Uuuemõisa mõisa (endise Läänemaa Õpetajate seminari trepil):
Järgmiseks juba Haapsalu. Haapsalus juba on, mida vaadata. Esimesena külastame loomulikult linnuvaatlustorni:
Edasi viib tee randa, promenaadile, kuursaali juurde (näeme luigeperet), kuni keerame tagasi kesklinna, et külastada turismiinfopunkti. Meid võetakse seal kenasti vastu ja saame head nõu, mida veel oma silmaga kindlasti nägema peame. Teeme taas kerge linnupette, sedakorda väike supp.
Käed sügelevad juba lenksude järgi. Teeme tuuri kohalikus piiskopilinnuses, kus teeme väikse kabe:
Järgmisena oleme juba raudteemuuseumi juures:
On aeg lahkuda "valge daami" linnast. Lihula on järgmiseks peatuseks. Tempo kruttisime üles. 13. kilomeetril haarab aga ohjad tugev vihm. Kiletame end sisse ja nõnda sõtkumegi tuimalt u 2 tundi vihma sees. Prillid ei paista läbi, jalad ja püksid on ligumärjad.
Meel on ikka hea. Jõuame Risti-Virtsu maanteele, kus meid on peagi ees ootamas 20. sajandi algusaegade pikim raudbetoonsild Euroopas (Kasari jõe sild pildil). Päike hakkab paistma ja tõmbame seal hinge. Riided kenasti kuivama.
Kui äkki. Rahvuslind märkab kaugemal teel väntamas ratturit ja siis ka juba teist. Pakime end kiirelt kokku, et tuulde võtta. 2 km tempot ja olemegi sabas. Oh üllatust, tegemist ju tipikate tugevate rühma esindajatega. Milena ja Timo on kinni püütud, räägime mõned kilomeetrid juttu, kuniks tuleb Lihula rist. Meil, lindudel on aga plaanis jäädagi Lihula kanti. Tipikad aga lähevad juba Muhu saarele ette, et põhigrupp seal järgmisel hommikul vastu võtta, meie nende seas põhigrupis.
Saame korraks ära pöörata, kui märkame, et suurem grupp tuleb veel. Läheme tagasi ristile neid tervitama:
Külastame Lihulat. Kohalik Konsum võtab meid vastu avasüli. Hangime vedeliku- ja toiduvarusid. Poe kõrval teeme ka kerge söögi ühe vana hoone varjus. Vihma kallab. Sööme ära ja vihm lakkab. Jäänud on ainult 3 km päeva lõpuni. Läheme kontvõõrastena Maaülikooli Suveakadeemiasse, mis leidis aset Matsalu looduskaitseala külastuskeskuses. Lõokese põlved teevad valu.(tundub, et eelmise nädala ENL suvekooli tantsuõhtu finaali efektne lõpuhüppe põrutus põlvedele hakkab tunda andma) Veereme vaikselt Penijõele, Matsallu.
Vihma kallab taas. Tutvustame end korraldajatele lindudena ja kõik on meie vastu lahked. Korraldaja Kadri näitab ära meile meie magamiskohad, pesemiskoha ja saame ka kutse kohe sööma minna. Peseme suled puhtaks ja lendamegi sööma.
Suveakadeemia on siis Maaülikooli Keskkonnakaitse Üliõpilaste Seltsi poolt korraldatav üritus. Kohal oli oma kolm tosinat inimest. Saame siis ükshaaval tuttavaks. Miski hetk aga saame aru, et lihtsam on see tutvustus teha õhtuses õhturingis. Nii teemegi. Väga hea ökosöök oli ja üha toredamana tundusid kõik sealsed osalejad. Tegime ära õhturingi ja oligi aeg end sättida, et jõuda sealsesse mõisahoonesse simmanile, mis oli suveakadeemia lõpu auks korraldatud. Me sattusime ikka väga õigel ajal. Kohalikud memmed olid end üles löönud ja tantsivad/õpetavad meile rahvatantse. Pillidel saadavad kohalikud ansamblid. Laulu- ja tantsumänge jätkub kogu õhtuks. Tantsu vihutakse varajaste hommikutundideni.
Penijõe TV stuudio ülesvõte:
Väga vahva oli. Rahvuslind läks tuttu u südaöö paiku, aga kuna tütarlapsed sellega leppida ei tahtnud, siis Lõoke vihtus tantsu mõlema linnu eest. Enne päksetõusu sai ka muidugi Lõoke sõba silmale. Äratus 6.45. Kiirelt kõik asjad kokku ja õue, et teha hommikusöök ja hakata Virtsu poole kimama. sinna oli u 27 km ja kohal tahtsime olla u 9 paiku.
Majast väljudes jäi Lõokesele silma, et rattaid ei ole enam. Lihtsalt ei ole. Korra võttis isegi kõhu külmaks, kuniks pöörasin pead ja vaatasin puu otsa :D . Meile oli tehtud üllatus, autoriks Suveakadeemia öine käsitöögrupp.
Rattad olid seotud puu otsa ja nii ilusalt nagu üks korralik linnupesa. Üllatus oli ikka väga hea. Peagi avastasime ka autorid, kes polnudki magama läinud, kuna tahtsid meie reaktsiooni näha. Olime tõesti siiralt üllatunud ja väga meelitatud:
Suuret tänusõnad: EMÜ KÜS- ile väga sooja vastuvõtu, söögi, pehme aseme, pesemisvõimaluste, üllatuste, seltskonna, tantsu, memmede, muusika ja 100 muu asja eest veel. Suured tänud Kadridele, Christinale. Lõoke tänab oma tantsupartnereid: kohalikku Hanila memme ja eriti Kerlit. Siinkohal ka vabandused, et linnud nii nõrgad seekord olid. Öelge palun ainult aeg ja me heastame selle.
Tempo kohe üles. Lõoke muidugi oigas oma põlvede pärast. Tema oli olnud ju tantsupõrandal kahe mehe eest öösel väljas. U pooleteise tunniga jõudsimegi Virtsu. Põhigrupp oli aga jõudnud nõks varem ja saanud eelmide praami peale. Mis seal ikka, ootasime teistega koos praami ja 10.00 olime juba avamerel. Lõoke otsis oma põlvedele turgutust praamil asuvast poest, paraku polnud seal miskit. Lahke poemüüja vedas Lõokese aga kaptenisilla ukse taha, et sealt abi paluda, paraku polnud midagi korralikku pakkuda. Laeva baar aitas jääga, mida siis Lõoke suundus tekile hoidma põlvedel. Peagi saabus aga teine müüja tekile ja määris oma imekreemiga lahkelt linnu põlved sisse.
Ja olimegi saarel. Tervitasime tipikaid. Rööm oli taas näha. Ja söit algas. 80 jalgratast võtsid suuna Liivale. Seal toimus instruktsioon ja tugevad liitusid. Muhu saar sai peagi läbitud. Ees ootas Orissaare kool. Seal sai lõunasöögi. Ja vihma hakkas sadama. Varusime poest öhtusöögi ja hakkasime vihmas edasi liikuma, et jöuda Kasse paaditehasesse :
Edasi juba Maasi maalinnus ja üks rand enne Leisit. Sinna randa aga pidi tulema üks kohalik proua rääkima Saaremaa turismist, Löoke aga ei suutnud rahulikuks jääda, kuna proua oli hilinenud juba pikka aega ning nõnda siis lahkuski Löoke koos 3 kaaslasega juba Leisi ja Tahkuna poole. Rahvuslind jäi paigale. Pölved löid Löokesel tuld. Leisis sa näha ka ehtsaid jollereid ja igasugu pudulojuseid, kes olid kokku söitnud Ölletoobrile. Eks seal oli normaalseid inimesi ka. Leisis poepeatus ja Tahkunale.
Päeva löpuks on linnud läbinud 293 kilomeetrit oma reisu jooksul. Pesemiseks kastame end merre. Öhtusöök valmib lökkel, algab öine lauluõhtu lökke ääres. Linnud lähevad aga varakult unne.
Öö vahepalaks on jalgpall, mida 4-5 ajal mängima hakati ja kuna meie telk oli nii heas kohas, siis pall lendas laks ja laks meie telgi pihta koguaeg. Tulehark - Meeli oli siis lausa nii hakkaja, et lausa hüppas meie telgile ja maandus otse Rahvuslinnu peal. Löoke küsis:" Kas tuled sisse ka?" Tütarlaps ise ei teadnud hommikul muidugi midagi, sest meil oli telk taas voolu all ja see voolulaks, mille ta sai pani ta terveks päevaks veel elektrišokki.Igatahes ta jäi peale laagrist lahkumist veel sinna pooleks päevaks magama. Eelmise aasta särtsuvend oli ka kohal, aga ta seekord juba önneks teadis, et ei maksa meie vaiasid näppida, muidu oleks temal taas juuksed püsti olnud.
Lindude rattaretk sai aga laupäeva hommikul esimese suure tagasilöögi. Ei see polnud see, et telk oli umbne ja palav hommikul ja silmad läksid paiste, seda ka. Tegelikkuses pidas Löoke dialoogi oma põlvedega ja kuna paistetus oli muutnud nad jalgpalli suuruseks, siis oli paslik hetk päevaks tagasi tömmata:
Pääsuke jätkas sõitmist. Löoke liitus saateauto seltskonnaga - üheskoos moodustati punt "kangejalgsed". Löokese tervitused kangejalgsetele neidudele : Kristina ja Heleri ja muidugi sohver-saatetiimipealik Hans-Jürgenile.
Päev algas Panga pangal, ilus vaade, päike. Järgmisena Mustjala poe juures. Saateautoseltskond jöudis vahepeal ära käia RMK infopunktis, kus osaleti viktokas "Metsaga mestis", auhinnaks uskumatult vahva matkakomplekt. Mustjala poe juures levis matkakomplekti asi nagu kulutuli, kuid komplekti sai seltskonnast endale vaid esimesed 7. Önneks oli nende seas ka Pääsuke.
Päev jätkus Karujärve ääres löunasöögiga. Ratturid olid enamasti aga läbimärjad, kuna ootamatult tabas kõiki korralik vihmasamakas. Hea, et päike otse lagipähe hakkas paistma Karujärve ääres, mis kuivatas kõik ära. Pääsuke sai sellest aga päiksepiste. Siis löppes ka Pääsukese rattasõit selleks päevaks, kuna ta pidi minema appi Jakole, et Saunaklubi sauna üles sättida meie öhtusesse laagripaika, igat meest saa ju saunaehitusele ligi lasta - jääb leil saamata. Järgmiseks poepeatus ja reis Kipi - Koovile.
Kipil oli meie pesemis- ja öhtusöögikoht. Lombakad jäid sinna, kuna magamiskoht oli 2-3 km eemal ja see maa oli koperdamiseks liiga pikk. Nõnda siis veetisiki Löoke 2 veetleva lombaka neiuga tunde Kipil. Igav igatahes ei hakanud ja iga tunniga koguti ainult tuure üles ning peeti intellektuaalset vestlust.
Aeg süüa. Pääsuke oli siiani sauna üles seadmas. Löoke pugis aga juba kahe suupoolega. Siinkohal tervitabki Löoke oma laudkonda: röivatootjatest piigasid (Heleri, Lyane, Kadre, Kadri), lisaks staari MIKK SAART ja Virget. Esimesena alustati - viimasena löpetati. Röömu-naljafaktor oli koguaeg laes. Mängiti sama mängu, mis eelmisel tipikate retkel tõi tagasiteel Tallinnasse töelise fiasko rahvuslinnule.
Köht kenasti täis, oli aeg laagriplatsi jöuda. Lombakad ootasid aga veel tunnikese, et autoga saada : ) . Seda kui aeglaselt mötlemine ja liikumine saarel käib sai kohe mönuga tunda :) . Pääsuke tervitab siinkohal Kipi talu perenaist.
Ja saimegi Koovile. Diskoöhtu oli ees. Parimad riided, mis saarele kaasa oli vöetud pandi selga. Löhna ka ja hakkaski tösine tantsuöhtu kadakate vahel. Lusti ja tantsu kuni päiksetöusuni. Linnud olid hoos, nagu ikka.
Öösel keegi telki ei näppinud, säästsime önneks voolu sellega. Ja Löoke kasutas kaasavõetud kaablijuppides oleva voolu oma mobiili laadimiseks. Hommik algas pudru ja kohviga. Linnud aitasid pakkida peale saunatelgi ja varjualused, et siis küüti saada Kuressaarde.
Hüvastijätt laagriplatsil:
13 paiku olime siis Kuressaares. Aitäh, Jako. Hankisime piletid Tartusse. Kerge rattatiir linna peal. Rööm oli suur, et linde tuli tervitama saarepiiga Piret, kellega koos nautisid linnud löunasööki. Köht täis, aeg bussijaama minna. Bussijuht oli normaalne mees, oli lahkelt nöus meid oma ratastega bussile vötma. Pakkisimegi asjad peale ja meid oli bussijaama tervitama tulnud saarepiiga Kadri, kes meitele löbusalt reisisoove kaasa andis ja röömu bussiakna all tegi. Algas 6,5 tunnine söit Tartu poole.
See oli lindudele raskeim päev üldse, nii kaua bussis istuda on ikka piinarikas. Lindudel on kahju kõigist saarlastest, kes nii kaua peavad bussis istuma, et Tartusse kooli jõuda. Linnud said näha tagasiteel Lihulat, Pärnut, Viljandit. Tartusse jõudes ootas linde Lõokese isa, kes sulelised kenasti Jõgevale toimetas. Reis oligi läbi.
Reis numbrites: Lõoke läbis 300 km, Pääsuke 350 km.
Kokku läbiti: veel bussidega 360 km ja Lõokese isa kaubikuga 250 km. Ehk siis Ligi tuhendekilomeetrine ring Eestimaal.
Olgu nüüd välja kuulutatud, et Lindude rattaretk 2009 on juba järgmisel aastal. Taas enne Tipikate Rattamatka. Eelisjärjekorras saavad registreerida end linnud, ülejäänute osas on vaja Lõokese ja Pääsukese ühist seisukohta. Tasub üritada. Reis tuleb vägev. Osalemiseks võtta ühendust Lõokese või Pääsukesega.
Lennukust ja röömu,
Lõoke ja Pääsuke
